Kallis Helen. Kas on normaalne, et minu laps ei rooma veel?

„Kallis Harperi pere. Kas see on normaalne, et mu beebi, kes on juba 9-kuune, ikka veel ei rooma? Kui ma ta kõhuli panin, hakkas ta nutma. Nii on see olnud tema sünnist saati. Niipea kui ma ta kõhuli panen, hakkab ta nutma ja annab mõista, et ta ei taha kõhuli olla. Mida ma peaksin tegema?“

Kallis ema!

Lapse motoorne areng toimub kindla korra ja regulaarsuse järgi. Kuigi teatud motoorsete tegevuste omandamise vanus võib lapseti erineda (nt mõni laps hakkab varem kõndima ja mõni hiljem), on nende oskuste esinemise järjekord universaalne. See tähendab, et motoorsed oskused arenevad igal lapsel samas järjekorras (nt kõik lapsed peavad enne istumist hoidma püsti oma pead ja kere; kõik lapsed õpivad istuma ja seejärel kõndima jne).

Ainus motoorne oskus, mis pole universaalne ja ei esine igal lapsel, on roomamine. Tegelikult jätab umbes 6% lastest selle etapi lihtsalt vahele ja kasutab roomamise asemel muid meetodeid – rullimist, kõhule toetumist, isegi tagumikuga roomamist (tuntud kui ahvide roomamine).

Seega, kui sinu üheksakuune laps ikka veel ei rooma, pole vaja muretseda ega sellist liikumist jõuga peale suruda. Võimalik, et see etapp algab peagi (enamasti toimub see 7. ja 9. kuu vahel) või jätab ta selle lihtsalt vahele. Oluline on aga jälgida, et lapse motoorne areng oleks õige ja eakohane.

Seda saab kindlaks teha lastearsti põhjaliku läbivaatusega.

Sel perioodil on eelkõige oluline, et laps oskaks omal moel oma keskkonda uurida ja et see tugevdaks keha kõndimiseks.

Üldiselt peaks beebi suutma üheksandaks kuuks täiesti iseseisvalt ja ilma toeta istuda.

Võimalik, et aeg-ajalt kaotab ta tasakaalu, kuid ta peaks suutma end kätele toetudes tasakaalustada.

Samuti hakkavad lapsed selles vanuses kasutama oma jalgu ja põlvi, tegema hüplevaid liigutusi, mis on ettevalmistav tegevus roomamiseks ja püstitõusmiseks ning lõpuks kõndimiseks.