Kallis Helen, kuidas hoolitseda oma tervise eest pärast sünnitust?
„Kallis Harperi pere. Ma olen värske ema ja ootan nõu, kuidas pärast sünnitust oma tervise eest hoolt kanda. Kas sul on soovitusi või näpunäiteid, mis mind aidata võiksid? Aitäh!“
Kallis ema!
Emaks olemine pole kerge, nõuanded on tõepoolest üsna kasulikud, kuid iga ema avastab oma lahenduse, mis sobib tema maailmaga.
Siiski on nii rinnapiimal kui ka rinnanibudel olevatel looduslikel õlidel kaitsvad omadused. Imikut kaitsevad haiguste eest mitmed rinnapiimas leiduvad kemikaalid, seega on selle meetodi kasutamisel nakatumisvõimalus väga väike.
Seetõttu ei ole vaja rindu enne iga toitmist desinfitseerida. Imetamise ajal piisab nibude pesemisest sooja keeduveega üks või kaks korda päevas.
Gaseeritud vee või seebi kasutamine sel ajal ei ole soovitatav, kuna see võib nahka kuivatada ja lõhendada. Siiski peaksite enne iga toitmist korralikult käsi pesema. Mõni tilk piima nibu piirkonda ja selle ümbrusesse võib aidata hoida nibu elastsena pärast seda, kui imik on söömise lõpetanud.
Toit aitab märkimisväärselt kaasa ema toodetavale piimale. Soovitatav on vältida dieete ja ravimeid, mis lubavad kiiret kaalulangust. Võrreldes naistega, kes ei toida last rinnaga, on värsketel emadel lihtsam kaalust alla võtta.
Vee tarbimine on piimakoguse suurendamise võti. Emad peaksid tarbima 2,5–3 liitrit vett päevas.
See on tingitud asjaolust, et suurema osa piimast moodustab vesi. Samuti ei tohiks nad söögikordi vahele jätta ega suitsetada ega alkoholi tarbida. Lisaks on soovitatav vähem juua teed ja kohvi ning minna üle taimeteedele.
Kallis Helen! Kas ma peaksin muretsema, sest mu laps ei joo enam oma lemmikpiima ?
„Kallis Helen. Mul on 10-kuune poiss. Ta on rõõmsameelne ja areneb kenasti. Kuna mul oli alguses piima vähe, siis toitsin teda ka muu piimaga. Pärast kolmandat kuud ei olnud mul enam piima, nii et ta kasutas kohandatud piimasegu. See oli tema lemmiktoit, kuid alates eelmisest pühapäevast on ta sellest keeldunud. Ta joob vaevu 30–80 ml piima. Muud toitu sööb ta ilma probleemideta. Helen, kas mul on põhjust muretsemiseks?“
Kallis ema!
Tubli, et proovisid vähemalt paar kuud imetada!
Kui ma õigesti aru sain, jõi su laps kohandatud piimasegu, millest ta nüüd keeldub. Proovi mõnda teist tootjat või tavalist lehmapiima. Kui ta ka sellest keeldub, pole ikka põhjust muretsemiseks.
Proovi segada beebipudruga, vahusta pudingi, keedetud mannapudru, riisipudru jms sisse. Samuti soovitan proovida jogurtit, keefiri ja muid piimatooteid.
Lisaks võib juhtuda, et laps keeldub teatud aja jooksul kohandatud piimasegust ja hakkab seda hiljem uuesti sööma.
Peaksid aeg-ajalt uuesti proovima, sest kunagi ei tea, millal ta võib sind meeldivalt üllatada.
Kallis Helen. Kuidas aidata oma mehel üle saada hirmust meie beebit hoida?
„Kallis Harperi perekond. Mu abikaasa kardab endiselt meie 5-kuulist last hoida. Püüdsin aidata tal hirmust beebi hoidmise ees üle saada, sest olen juba õppinud, hoolimata sellest, et me mõlemad kartsime alguses beebit valesti hoida, aga ta ei taha. Ma pole kindel, kas see on tema uue vanemliku rolli tagasilükkamine, hirm lapsele haiget teha või hirm, et ta ei hoia teda korralikult käes. Ma tean, et ta armastab nii last kui ka mind, aga ma olen selles olukorras väga pettunud. Kuidas saan aidata tal hirmust üle saada?“
Kallis ema!
Proovi olla temaga kannatlik, hoolimata sellest, et oled olukorras pettunud. Mõni isa tunneb end juba algusest peale uue rolli jaoks valmis ja pädevana, mõni aga mitte.
Uuringud näitavad, et isade kaasatus sõltub suuresti ema usaldusest isa pädevusse, mistõttu emalt positiivset tagasisidet saanud isad löövad kaasa kiiremini. Kirja põhjal võin öelda, et saadad talle juba positiivseid sõnumeid ja aitad tal hirmust üle saada – lihtsalt ole selle käitumisega järjekindel.
Laps muutub peagi tugevamaks (suudab oma pead ja kere püsti hoida, iseseisvalt istuda jne), mis tuleb sulle kasuks, sest sinu mehe tunnetus lapse haprusest muutub järk-järgult, aidates tal hirmust üle saada.
Mõnikord on hirm tingitud lihtsalt teadmiste puudumisest, seega oleks kasulik rääkida asjatundjaga, kes oskab edasi selgitada, et imikud ei ole nii haprad ja nõrgad, kui vanem võib arvata.
Mõnikord mõjutab perekonnaväline eeskuju tõekspidamiste muutumist rohkem, seega ei tee paha proovida ka seda võimalust.
Kallis Helen. Kuidas aidata mu lapsel uinuda?
„Kallis Harperi perekond. Märkasin hiljuti, et mu laps on viimasel ajal enne magamaminekut närvis. Varasemalt vajus mu poeg mõne minutiga magama, kuid nüüd ta nutab ja väga valjult. Ta on 15 kuud vana. Kas sa oskad nõu anda?“
Kallis ema.
Kui kõrvaldada kõik kahtlused võimalike terviseprobleemide suhtes (nagu hammaste kasv, nakkused jne), mis kirjutamata reegli kohaselt tavaliselt öösel võimenduvad, on mainitud käitumine täiesti normaalne ja täiesti loomulik reaktsioon tema vanuses lapsele.
Selles vanuses ei taha enamik lapsi magama minna. Põhjuseks on lapse hirm, et ta ei ole vanematega koos, et ta raiskab oma mänguaega, hirm pimeduse ees ja et vanemaid ei ole, kui ta ärkab.
Kui see on lubatud, hoiab laps kogu öö sadadel viisidel und tagasi. Kui aga päevarütm on paika pandud ja magamaminekuks on kindel aeg, on probleeme vähem.
Teisisõnu annab järjekindlus lapsele lohutava turvatunde, nii et kui loote tema elus regulaarse rütmi, siis õpib ta, et kõige jaoks on sobiv koht, aeg ja kord.
Kuigi beebi uinumiseks on palju meetodeid, peetakse magamisrežiimi kehtestamise meetodit üheks tõhusamaks, kuid see nõuab kõige rohkem aega ja vaeva.
See meetod eeldab õhtuse magamamineku rituaali sisseviimist, mis teeb lapsele lõpuks selgeks, millal on uneaeg.
Tavaline õhtune rituaal, millel on head tulemused, on vanniskäik, riietumine, toitmine, head ööd jutt, suudlemine ja magamapanemine. Ettevalmistus ise tuleb läbi viia rahulikus õhkkonnas. Selleks, et aidata lapsel murest üle saada, anda talle teatud enesekontrolli tunne, lastes tal rituaali osana valida pidžaama, unejutt või mänguasi, mille ta voodisse kaasa võtab.
Rahuldades oma lapse vajadusi, aitad tal ületada sinust eraldumise ärevust. Kui sinu laps jätkab nutmist ka pärast toast lahkumist, püsi lapse kõrval veel mõnda aega, kuni ta rahuneb ja magama jääb.
Kui nutt kordub mõne minuti pärast, mine ja suudle teda, ütle talle, et oled kohal, aga on aeg magama minna. Sa ei tohi lasta endal olla lapse peale pettunud, vihane ega teda karistada.
Muidugi peab sul olema tasakaalutunne ja ei tohi lasta lapsel juhtimist üle võtta. Ole õrn ja soe, kuid kindel. Hetk, mil ta mõistab, et oled seadnud selged piirid ja sa ei anna alla, tunneb ta, et ta võib sind usaldada ja tunda end turvaliselt.
Samuti on oluline teada, et lapse magamisharjumused sõltuvad suuresti kogu perest. Kindlasti ei jää sinu pisipõnn mõnda aega magama, kui majas veel mõnd aega askeldatakse.
Seetõttu on oluline, et maja oleks õhtuti ja öösiti vaikne, et laps saab õppida öösel tegema mitte midagi muud kui magama.
Kui oled järjekindel ja jätkad oma protseduuride järgimist õhtust õhtusse, hakkab sinu laps järk-järgult sellest käitumisest loobuma ja leppima unega nii talle kui sulle sobival viisil.
Kallis Helen. Kas on normaalne, et minu laps ei rooma veel?
„Kallis Harperi pere. Kas see on normaalne, et mu beebi, kes on juba 9-kuune, ikka veel ei rooma? Kui ma ta kõhuli panin, hakkas ta nutma. Nii on see olnud tema sünnist saati. Niipea kui ma ta kõhuli panen, hakkab ta nutma ja annab mõista, et ta ei taha kõhuli olla. Mida ma peaksin tegema?“
Kallis ema!
Lapse motoorne areng toimub kindla korra ja regulaarsuse järgi. Kuigi teatud motoorsete tegevuste omandamise vanus võib lapseti erineda (nt mõni laps hakkab varem kõndima ja mõni hiljem), on nende oskuste esinemise järjekord universaalne. See tähendab, et motoorsed oskused arenevad igal lapsel samas järjekorras (nt kõik lapsed peavad enne istumist hoidma püsti oma pead ja kere; kõik lapsed õpivad istuma ja seejärel kõndima jne).
Ainus motoorne oskus, mis pole universaalne ja ei esine igal lapsel, on roomamine. Tegelikult jätab umbes 6% lastest selle etapi lihtsalt vahele ja kasutab roomamise asemel muid meetodeid – rullimist, kõhule toetumist, isegi tagumikuga roomamist (tuntud kui ahvide roomamine).
Seega, kui sinu üheksakuune laps ikka veel ei rooma, pole vaja muretseda ega sellist liikumist jõuga peale suruda. Võimalik, et see etapp algab peagi (enamasti toimub see 7. ja 9. kuu vahel) või jätab ta selle lihtsalt vahele. Oluline on aga jälgida, et lapse motoorne areng oleks õige ja eakohane.
Seda saab kindlaks teha lastearsti põhjaliku läbivaatusega.
Sel perioodil on eelkõige oluline, et laps oskaks omal moel oma keskkonda uurida ja et see tugevdaks keha kõndimiseks.
Üldiselt peaks beebi suutma üheksandaks kuuks täiesti iseseisvalt ja ilma toeta istuda.
Võimalik, et aeg-ajalt kaotab ta tasakaalu, kuid ta peaks suutma end kätele toetudes tasakaalustada.
Samuti hakkavad lapsed selles vanuses kasutama oma jalgu ja põlvi, tegema hüplevaid liigutusi, mis on ettevalmistav tegevus roomamiseks ja püstitõusmiseks ning lõpuks kõndimiseks.
Kallis Helen. Kuidas teada, kas minu laps magab õigesti?
„Kallis Harperi pere. Kas saad aidata mind ühe probleemi lahendamisel – kui beebi magab ühel küljel, kas see võib talle pähe mõlgi tekitada? Panen oma poisi kõhuli magama, aga ta on juba suur ja keerab end ise ringi, nii et ta tahab sageli selili magada. Kas ma peaksin muretsema ja kuulama teisi emasid, kes ütlevad, et pea võib lamedaks minna?“
Kallis ema!
Vaevalt saab beebi pea magamisasendist lamedaks minna, eriti tänapäeval, mil me kõik oleme beebi elus võimalikult kaua kohal ning jälgime täiel määral tema kasvu ja arengut.
Probleem võib tekkida ainult siis, kui beebil on „pehmed“ luud (nohu), mille iga lastearst ära tunneb.
Pead lihtsalt viima oma last aeg-ajalt arsti juurde, kus ta on asjatundliku järelevalve all, ja sa ei pea muretsema.
Mis puudutab magamisasendit, siis beebid valivad kiiresti endale sobiva asendi ja meie oleme neile toeks.
Kallis Helen. Kuidas saada aru, kas mu laps püüab meie tähelepanu tõmmata?
„Kallis Harperi perekond! Mu poeg on 4-aastane ja ta ei häälda ikka veel väga hästi sõnu. Viimasel ajal on ta varasemast rohkem sõnu ümber pööranud. Huvitav, kas põhjuseks on armukadedus, kuna meie peres on veel üks laps – minu õe laps. Ma arvan, et see võib olla tema viis meie tähelepanu tõmmata?“
Kallis ema!
Igasugune muutus lapse käitumises nõuab põhjuse uurimist. Mõnikord võib abi olla asjaolude jälgimisest, mis lapse käitumist muudavad või sellele eelnevad (mida kellele ja kuidas öeldi, kes oli veel kohal jne).
Et teha kindlaks, kas tegemist on tõepoolest armukadedusega, pööra tähelepanu sellele, kas kõne muutus toimub ainult olukordades, mil teine beebi on kohal või kui keegi räägib teisest beebist.
Milline on pereliikmete reaktsioon beebi juuresolekul (Kas ta on tähelepanuta jäetud? Kas ta tunneb end tähelepanuta jäetuna?) ja millised on tema keskkonnast tulevad reaktsioonid tema käitumisele sellistes olukordades.
Kui leiad, et see käitumine oleneb asukohast (esineb ainult sellistel asjaoludel), on tõenäoliselt tegemist regressiivse käitumisega, mis ilmneb reaktsioonina lapse varasema positsiooni kaotamisele ja täiskasvanutelt saadud tähelepanu kadumisele.
Need reaktsioonid on aga selles vanuses laste (ja isegi vanemate laste) puhul üsna tavalised ja normaalsed.
Oluline on anda talle piisavalt aega uue olukorraga kohanemiseks, kus ta peab täiskasvanute tähelepanu beebiga jagama, ja anda talle pidevalt teada, kui tähtis ta kõigile on ja et tema koht peres ei ole ohus.
Regressiivne käitumine kestab tavaliselt vaid mõnda aega ja tõmbub tagasi, kui laps saab tagasi oma turvatunde ja oma positsiooni stabiilsuse.
Siiski on oluline, et sellist käitumist ei soodustataks lapsele nendes olukordades erilise tähelepanu pööramisega, vaid pigem tuleks anda märku, et tema positsioon on turvaline (armastad teda, ta on oluline jne) muudel asjaoludel (kui ta käitub nagu tavaliselt).
Samuti on väga oluline, et sa ei kritiseeriks teda kunagi regressiivse käitumise pärast, vaid rõhutaksid vanemaks nõbuks olemise eeliseid (nt ta on suur poiss ja suudab teha palju asju, mida väikesed beebid ei suuda).
Kui aga leiad, et tegemist ei ole kohaspetsiifilise käitumisega, oleks kindlasti kasulik (ja vajalik) pöörduda kõnespetsialisti poole, et selgitada välja kõige tõhusamad viisid kõneraskuste ületamiseks.
Kallis Helen! Kuidas saan aidata oma beebil rohkem süüa ja alustada tahke toiduga?
„Kallis Harperi pere. Mu laps sööb väga halvasti. Lastearst ütles mulle, et kuna ta on kuuekuune, siis võib ja peaks ta juba tahket toitu närima hakkama. Aga alati, kui annan talle midagi, mis on kahvli ja mitte blenderiga peenestatud, hakkab ta lämbuma. Tal on ka väga kehv isu. Mida ma peaksin tegema? Tänan sind juba ette abi eest.“
Kallis ema.
Sinu lastearstil on õigus, sest 6-kuune beebi peaks sööma tahket toitu.
Mõistan sinu muret, kuna see on sinu esimene laps, siis sul ei ole kogemusi, kuid olulisem on see, mis sul on – kannatlikkus ja tahe. Aseta laps poolistuvasse asendisse, lisa väiksem arv väikeseid kuivaineid (suvikõrvitsatükid, maisipudru tükid, banaanid) püreestatud toidu sisse ja sööda oma last lusikaga, milles on esialgu vaid üks või kaks väiksemat tahket toidutükki.
Kui sinu laps hakkab veidi lämbuma, ära karda, oled tema jaoks olemas. Kalluta ta ette ja kasuta toidutüki eemaldamiseks väikest lusikat.
Vahetult pärast seda rahusta oma last (räägi temaga ja naerata talle) ning seejärel jätka tema toitmist. Järgmistel toidukordadel ja päevadel vähenda püreestatud toidu kogust järk-järgult kuivainete tükkide kasuks.
Sa saad sellega hakkama, ma usun sinusse! Mis puudutab söögiisu, siis oleme kõik erinevad ja kui su laps võtab piisavalt kaalus juurde, pole sul muretsemiseks põhjust.
Kallis helen. Kuidas ma saaksin lõpetada muretsemise, kui ma beebit toidan?
Kallis Harperi pere! Mu laps on 6-kuune ja pole ikka veel tahket toitu sööma hakanud. Aga puhas mõte tahkest toidust tekitab minus meeletult hirmu. Ma kardan, et ta lämbub. Isegi kui ta mu piima tõttu läkastab, lähen ma endast välja, sest ma ei tea, kuidas reageerida. Ma arvan, et mu pidev hirm ei ole realistlik, kuid ma ei suuda vastu panna kohutavale murele, mis mind piinab. Kuidas ma saaksin muretsemise lõpetada?
Kallis ema!
Veendu lapse toitmise ajal, et ta on poolistuvas asendis.
Kui laps hakkab lämbuma, tõmba toit õrnalt lusika või sõrmega suust välja.
Pärast seda rahusta oma last, anna talle vett või teed. Kui tundub, et toitu läks veidi rohkem kurku, näiteks ta köhib, kalluta teda kiiresti ette, eemalda uuesti toidutükid ja seejärel rahusta.